Контркультура - скачать книги или читать онлайн. Страница 39

Эта книжка – реальность 100%. Моя личная жизнь как есть, без прикрас. Единственное что я придумал – это повествование от третьего лица, чтобы читать было интересней, насколько это возможно. прочитав эту книжку Вы, уважаемый читатель, познакомились со мной лично. я могу быть кем угодно – Вашим другом, соседом, сокурсником… могу быть Вами или противоположностью Вас. важно понимать что всякое бывает, не оскотиниться, не стать врагом самому себе. Счастья Вам!

Прошло 180 лет с момента написания Н.В. Гоголем повести «Шинель». Жизнь рядового человека в России (будь он хоть мелким чиновником, рабочим или инженером) с тех пор изменилась, но, если отбросить все технические новинки, изменилась незначительно. В этой небольшой повести читателю предлагается «ремейк» произведения великого автора.

Suhtekonflikti probleemi ja pingete rägastikus rabelev Ants otsustab igapäevaelu rutiinist tagasi tõmbuda ning võtab töölt pooleks aastaks puhkuse. Kõigile küsijatele ja tuttavatele oma eemalolekut põhjendades ütleb ta saladuslikud, kuid paljutähenduslikud sõnad – lähen missioonile. Ta ei tea veel, et teda eesootav missioon sisaldab nii uusi kogemusi, armastust kui ka mõrva. Kas Ants saab väljakutsetega hakkama? Kas mees leiab lõpuks tolle õige, kes ta õnnelikuks teeb?

Joanna Franksi surnukeha leiti Oxfordi kanali Duke's Cut'i nimeliselt lõigult kolmapäeval, 22. juunil 1859 umbes kell pool kuus hommikul. Umbes kell 10.15 ühel 1989. aasta laupäeva hommikul toimetati peainspektor Morse'i keha – tõsi, sugugi mitte surnud – Oxfordi John Radcliffe'i haiglasse. Perforatsiooniga maohaavandi ravi osutus hiljem õnnestunuks. Haiglas paranedes satub Morse'i silma alla Joanna Franksi surmajuhtumi uurimine ja kohtuprotsess ning asja lähemalt uurides kasvab temas veendumus, et kaks meest, kes toona naise mõrva eest poodi, olid süütud …

Budapest, 1936. Peaminister Gyula Gömbös on surnud. Kogu linn on leinas. Isegiajakirjandust ei huvita, et Erzsébetváros´is leitakse ühe värava alt tüdruku surnukeha.Ainukesena saabub sündmuskohale ja hakkab asja uurima krimiuudiste ajakirjanik ZsigmondGordon, kuid kõik teed viivad tupikusse. See meest ei morjenda. Järgnevad niidiotsadhakkavad juhatama ülemistesse ühiskonnakihtidesse, korrumpeerunud poliitikute ja rikasteärimeeste maailma. Ja ka allapoole, prostituutide ja illegaalsete poksimatšide pimedatesseurgastesse. Gordonit kannustavad edasi uurima nii vaist kui ka huvi asja vastu. Mida rohkemteda hirmutatakse, seda kindlamalt rühib ta edasi. Teadmata keda usaldada või kui alatukeegi on, huvi tundmata, kelle huvisid ta riivab, viib teda edasi üllam eesmärk. Gordonsoovib vaid üht: leida üles noore neiu tapja Budapestist – sellest ühtaegu hiilgavast jaräpasest, vastuoludest kihavast patusest linnast.„Budapest noir“ on pesuehtne, klassikalise ülesehitusega, suurepärases keeles kirjapandud ajalooline kriminaalromaan, mis viib lugejad 1930-ndate Ungari pealinna Budapesti.Võime raamatut nimetada ka sotsiokriminaalromaaniks, sest autor maalib lisaks põnevalemõrvaloole detailiderohke pildi sõjaeelse Kesk-Euroopa suurlinna elust-olust. Romaan näitablähivaates nii elu hiilgust kui ka varjukülgi, peatänavate kohvikuid ja kõrvaltänavateillegaalseid poksisaale, kõigeks valmis olevaid ärimehi flirtimas natsionaalsotsialismiga javaeseid maatüdrukuid astumas suurlinna seksiturule. Õpime lausa kartograafilise täpsusegaliikuma endisaegses Budapestis, kuuleme trammide tilinat, tunneme sigaretisuitsu- jakohvilõhna, ning meie suhu jääb peategelase vanaisa keedetud mooside hapukas maitse.Sarja „Patune Budapest“ esimese osana on see romaan viimaste aastakümnete kõigepopulaarsem Ungari kriminaalromaan ning sellest on vändatud ka film. Raamat on olnud2edukas mujalgi maailmas, see on tõlgitud poola, hollandi, itaalia, saksa, prantsuse, inglise jasoome keelde ning autor sai 2018. aastal Soome Kriminaalromaani Seltsi auhinna.Vilmos Kondor on pseudonüüm, autor ei soovi avalikkusele oma tegelikku identiteetipaljastada. Ta ei osale Ungari kirjanduselus, annab harva intervjuusid ja ka siis ainult meiliteel, ning suhtleb kirjandusmaailmaga oma kirjastaja kaudu. Kõik, mida temast teame, onpärit tema raamatute kaanetekstidest: ta on õppinud Szegedis ja Pariisis, sai keemiainseneridiplomi, õpetab praegu matemaatikat ja füüsikat ühes Lääne-Ungari linnas ning elabväikeses külas koos oma kaksikutest tütarde, koera ja jahipistrikuga.

Чернобыль и гражданская война мертвецов; сталинские репрессии, в которых виноват сам Дьявол; страшная рыбалка и кошмарный субботник; советский бог Алкоголь; новый взгляд на западные кинофильмы и книги; жертвы во имя Вождя и машинист-маньяк; серийный убийца на курорте и грезы о транскоммунизме будущего; трансляции снов и Красный Сатурн; случайная романтика и сбор макулатуры… Страна, жизнь (и смерть) в которой полна абсурда, безумия и любви… Содержит нецензурную брань.

Jõuluaja rõõmud ja romantika New EnglandisClare Morgan on valmis uueks alguseks, kui ta kolib koos väikese poja Oweniga Massachusettsi väiksesse Knights Bridge’i linna. Kuus aastat tagasi leseks jäänud Clare asub tööle linna raamatukogu juhatajana. Ta on tänulik sooja vastuvõtu eest, mida tema ja Owen saavad, ning tunneb tõelist rõõmu, valmistades raamatukogu ette iga-aastasteks pühadeks.

HONEY RIDGE’I ROMAANTere tulemast Tennesseesse Honey Ridge’i, kus New York Timesi menuautor Linda Goodnight ootab teid majja, mis kubiseb saladustest ja on tulvil magusaid lubadusi.Julia Presley mälestused emadusest ja abielust on veel värsked – ehkki saatus röövis talt mõlemad juba aastaid tagasi. Enda trööstimiseks peab ta Virsikuaia külalismaja ja laseb ajaloolisel ehitisel armastusest ning perekonnast tekkinud tühimikke täita…

Michel Houellebecq on kirjutanud: „Ma usun vähesesse, kuid see-eest väga sügavalt. Ma usun piiratud kuningriigi võimalikkusse. Ma usun armastusse.”„Serotoniini” peategelane kiidaks need sõnad kahtlemata heaks. Tema lugu viib meid läbi Prantsusmaa, kus traditsioonid on jalge alla tallatud, kus linnad on muutunud elamiskeskkonnana väljakannatamatuks ja kus hävingu servani viidud maapiirkonnad on valmis mässu tõstma.Ta räägib oma elust, tööst põllumajandussektoris, sõprusest, nii palju kui see veel võimalik on, noorpõlveideaalide kokkukukkumisest ja meeleheitlikust lootusest võita tagasi kadunud armastus.„Serotoniinis”, mida peetakse Houellebecqi romaanidest kirjanduslikult üheks tugevamaks, räägib autor maailmast, mis ei tunne enam headust ega solidaarsust ning mida raputavad muutused on kontrolli alt väljunud, kuid samuti süümepiinadest ja kahetsusest.

Kui maastikuajaloolane Glyn Peters leiab kogemata foto, millel on jäädvustatud tema varalahkunud naine hoidmas käest kinni teisel mehel, kukub kokku tema senine arusaam minevikust, koos veedetud aastatest ja abielust. Ajaloolasena on Glyni ülesanne lugeda minevikku, nüüd on ta sunnitud professionaalseid uurimisoskusi rakendama enda isikliku ajaloo tõlgendamiseks. Kõikudes emotsionaalse peapöörituse ja sundmõtete vahepeal, asub mees uurima, kes oli tema abikaasa tegelikult. Miks alustas naine kõrvalsuhet? Kas armukesi oli rohkem kui üks? Kas kogu nende ühine elu oli vale? Glyni uurimistöö viib ta meenutustes tagasi Kathi juurde ning naise puudumisest saab tema jõulisem kohalolek mehe senises elus. Kath räägib temaga mälestustes, juhatab tegema uusi avastusi, märkama ebamugavat tõde ja mis kõige häirivam – see tõde räägib rohkem Glynist endast kui tema kunagisest abikaasast. Suurbritannia üheks andekamaks nüüdisaegseks kirjanikuks peetava Penelope Lively 13. romaan „Foto“ on autori signatuurteos, kirjanikukarjääri kõrgpunkt, mis ühendab meisterlikult suurepärase narratiivi ja psühholoogia. Raamat on kui lehekülgede pikkune meditatsioon ajast, mineviku ja tuleviku ristumisest, mälust ja mälestustest ning nende petlikkusest. See romaan räägib kahest abielust, ebakõladest inimeste vahel, mittemõistmise kurbusest ja sellest, mis juhtub, kui armumine on möödas.

Kunagiste ülikoolikaaslaste seltskond sõidab Londoni valgusesärast kaugele riigi ääremaale, Shetlandi kõige põhjapoolsemale saarele Unstile, et tähistada sõpruskonna ühe liikme abiellumist Shetlandi mehega. Kuid paljutõotavalt ja rõõmsalt alanud puhkusereis saab ootamatu pöörde, kui üks sõpradest kaob, otsekui oleks ta õhku haihtunud. Shetland ei ole London, siin on kõik teisiti – kesksuvine igavene poolvalgus, katkematu tuul, madal ning muutlik taevas ja hoopis teistmoodi inimesed. Ja lisaks neile veel kummitused. Sündmuste käiku sekkub tüdruk, kes uppus Unsti rannal tõusuvette 1920. aastail. Või vähemalt nii see näib.Juhtumit asuvad uurima Jimmy Perez ja Willow Reeves. Neil tuleb lahendada õhku haihtunud naise mõistatus ja ühtlasi püüda kinni kummitus. On see tõesti võimalik, et õnnetult lahkunud lapse hing käib veel nii paljude aastate möödudes elavaid kimbutamas? Või peituvad põhjused ja lahendused lähemal?

"Hiljuti meie seast lahkunud Iisraeli ühe tähelepanuväärseima kirjaniku Amos Ozi viimaseks jäänud romaani „Juudas” tegevustik leiab aset 20. sajandi keskpaiga Jeruusalemmas. Peategelaseks on nooruke ülikoolist välja langenud Shmuel Ash, kelle täiskasvanuks sirgumise teekonna keskseks teemaks kujuneb küsimus reetmisetähendusest. Kolides elama vana vaidlushimulise mehe süngesse elamisse, armub noor mees samas majalavasse salapärasesse 40ndates eluaastates naisesse. Ühes sellega hakkab talle aga huvi pakkuma ka naisekadunud isa, mees, keda peeti Iisraeli reeturiks. Amos Oz uurib reetmise tähendust Juuda loosse süüvides. Ta teeb seda mõista soovides, kuristikke ületadas.Joon, mis on omane kogu tema loomingule. Jeruusalemmas sündinud Amoz Oz (1939–2018) õppis ülikoolis filosoofiat ja kirjandusteadust ning töötas hiljem kirjandusprofessorina. Viljaka autorina jõudis ta avaldada 20 ilukirjanduslikku teost, lisaks esseekogumikke. Tema loomingut on tõlgitud rohkem kui 25 keelde. Oz oli Iisraeli-Palestiina konflikti kahe riigi lahenduse silmapaistev toetaja, keda paljud seetõttu reeturiks nimetasid. Kirjaniku vastas, et kannab seda tiitlit auga. Eesti keeles on ilmunud Kalle Kasemaa tõlkes romaanid „Ära ütle, et öö” (Kupar, 1997), „Sumchi” (Kupar, 2000) ja „Minu Michael” (Tänapäev, 2013)."